Lehtkapsas kähar "Halbhoher gruner"

* Lehtkapsast kasvatatakse traditsiooniliselt Põhja-Saksamaal, Taanis ja Rootsis, koristades saaki peale esimesi öökülmi. Lehtkapsa agrotehnika erineb vähe teiste kapsaliikide omast. Lehtkapsas on samuti niiskuselembene. Vähese kastmise korral koguneb temasse rohkem kibeainet, seepärast tuleb niisugusel sügisel, kui vihma on vähe, kindlasti kasta. Kasvatatakse ka istikutest või otsekülvil avamaale. Taimed istutatakse malelaua põhimõttel 40 cm vahedega.
Lehtkapsas on väga vähenõudlik. Ta mulla suhtes vähem nõudlikum kui valge peakapsas. Ta haigestub vähem ka kapsanuutrisse ja ristõieliste kirbud kahjustavad teda vähem. Kasvu ajal väetatakse teda 1-2 korda lämmastikväetistega, lisades juurde ka kaaliumväetisi. Kui mineraalväetisi ei kasutata, siis tuleks anda sõnnikuleotist koos puutuhaga. Lehtkapsas on üsna külmakindel taim, mis talub külmi -10°-13°С. Tänu sellele pole koristamisega vaja kiirustada. Ta sisaldab suures koguses kõiki kapsale iseloomulikke vitamiine ja mineraalaineid (C vitamiin, beetakarotiin, raud, valgud, kaltsium, mangaan).
Lehtkapsas on iluvahendite seas esikohal, kuna sisaldab rohkem kaaliumit kui valge peakapsas, aga kaalium on vajalik naha tervise ja ilu säilitamiseks.
Peale selle, lehtkapsas on (võrreldes peakapsaga) kaks korda rohkem valke ja kuidaineid. Nagu teada, puhastab kuidaine suurepäraselt seedekulglat ja viib välja jääkaineid. Aga organismi jäänud jääkained põhjustavad vananemist ja halli näojumet.
Lehtkapsas on imetavatele emadele soovitatav, et piima ikka jätkuks.
Kapsamahl on meditsiinis tuntud oma omaduse poolest ravida kiiresti mao- ja kaksteistsõrmiku haavandeid. Ka lehtkapsa mahl sobib selleks. Kõrvalefekt on gaaside teke, kuid see on kiire jääkainete lagunemise tulemus, mida stimuleerib aktiivselt kapsamahl: niimoodi puhastub organism, jääkained aga väljuvad gaasidena. Et seda efekti vähendada, määratakse klistiirikuur.